Kunsti pidamine alternatiivseks varaklassiks tõi turule hulgaliselt kiiret tulu otsivaid uusi ostjaid, kuid kunsti keerukus ja autorikeskne väärtusloome ei käi kokku börsiloogikaga ja just seepärast on praegu turul vaikus ja nõudlus varjus.
Kriitilise mõtleja tähelepanu peaks teravduma alati, kui keegi kuulutab millegi, eriti veel ajastu lõppu. Kunstipressis on hetkel trendikas kuulutada «kunst kui investeering»-suhtumise lõppu.
Põhjuse selleks annab juba kolmandat aastat kestev seisak globaalsel kunstiturul. Seisak, mis saabus pärast väga hoogsat kasvu, mis tõi turule palju uut verd ja huvilisi, keda ennekõike meelitati just kunsti kui alternatiivse varaklassi argumendiga. Optimism ja hinnaralli jõudsid ka Eesti kunstiturule, kuigi ehk mitte sellisel määral kui kunstipealinnades.
Praeguse jahtumise põhjust nähaksegi nende lahkumises turult, kelle lühiajalised kasvuootused ei täitunud, ning pikema vaatega kogujate pausivõtmises. Oodatakse turu korrektsiooni ning naasmist kõrgendatud ootuste eelsesse voolusängi. Juhtivate kogujate hulgas on märgata ka väsimust kunstimessidest (kus müüakse üle kolmandiku maailma kunstist) – lihtsalt ei viitsita minna kümnendat aastat trügima stendide vahele, et šopata järjekordne teos ja juua veel üks klaas šampanjat. Hetkel ületab pakkumine oluliselt nõudlust. Ostjad tegutsevad rahulikult ja süvenenult.
Loe artiklit edasi Postimees.ee keskkonnas: Miks kunstiturg ei allu rahalugemise loogikale?
