Galerii näitustegevus
22. september 2023 – 28. oktoober 2023
SASKIA JÄRVE – OLEMISE PÜHA
Saskia Järve maalinäitus „Olemise püha” räägib eluhetkede kordumatusest ning kujutab tähelepanekuid inimese hinge, tsivilisatsiooni ja looduse omavahelistest seostest.
Näitusele valminud töödel on pikem eellugu, mis puudutab kunstniku üürikorteri akna all asuvat suurt aeda – oaasi keset linna, mille potentsiaali ta ei osanud märgata pea kümme aastat. Keskmise suurusega puumajas oli olnud võimalik elada üsna anonüümset elu, peaaegu kedagi tundmata, kuid kui aia eest ühtäkki keegi enam ei hoolitsenud, tuli juhuse tahtel koos naabriga võtta vastu otsus hakata ise sellega tegelema. Peale esimest kääridega muru „niitmist” parema töövahendi puudumisel, oli selge, et selles peitub midagi palju enamat kui lihtsalt füüsiline töö. See oli kokkupuude millegi elavaga.
Teadmata alguses, kuidas taimede eest hoolitseda, hakkas aiapidamise maailm siiski vaikselt lahti hargnema, muutudes järjest erilisemaks. Looduses peituv elujõud justkui kandus üle ka kõigele muule.
Järve kirjeldab näituseks valminud maaliseeriat: „Teoseid luues lummas mind esmapilgul silmale nähtamatu – lootused, igatsused, tundmatus ja elu ümbritsev äraarvamatus. Kõik meiegi oleme äraarvamatud, võrratud olendid, kelles on midagi unikaalset ja püha.”
Saskia Järve on sündinud 1979 Pärnus, elab ja töötab Tallinnas. 2009. aastal omandas ta Eesti Kunstiakadeemias maalikunsti magistrikraadi.
Enamasti figuraalse maalijana käsitleb ta igapäevaelu sündmusi, keskendudes seejuures inimloomuse keerukusele ja psühholoogiale. Tema loomingus segunevad isikliku elu kaadrid popkultuuri kujundite ja rahvasuus levivate lugudega, mõjudes ühtaegu tuttavlike ja võõrastavatena.
Oma töid on ta eksponeerinud alates 2005. aastast Eestis, Inglismaal, Itaalias, Saksamaal, Soomes, Kanadas, Venemaal, Leedus ja Lätis.
Hiljutisi näitusi: „Külm front”, koostöös Kai Grehniga, Vaal galerii, Tallinn (2021); „Mäleta mind”, ühisnäitus Maria Sidljarevitšiga, Hop galerii, Tallinn (2019); „Nähtamatud”, Draakoni galerii, Tallinn (2018), „Mälu kaob II”, Tallinna Linnagalerii, Tallinn (2017).
Näitus jääb avatuks 28. oktoobrini 2023.
24. august 2023 – 21. september 2023
REGINA-MARETA SOONSEIN – JÄLG
24. augustil avaneb Artrovert galeriis graafik Regina-Mareta Soonseina isikunäitus “Jälg”.
Näitusel tegeleb kunstnik biomimikri jäljendusega, jäävuse ja kaduvuse seaduste mõtestamisega, talle omaselt linoollõike tehnikas, ringjoonselt voolavas käekirjas.
Autori kirjeldus näitusele.
“Kõik asjad on ebapüsivad. Kõige kadumine tühjusesse on universaalne ja möödapääsmatu. Isegi asjad, mille aine tunnusjoonteks on tugevus, inertsus või jäikus, esindavad ei midagi muud kui illusiooni jäävusest. Sa võid katta oma silmad, trikitada oma meeli unustama ja ignoreerima või teesklema muud moodi, aga kõik jõuab lõpuks ikka tühjusesse. Kaasaarvatud planeedid ja tähed, isegi mittemateriaalsed väärtused nagu reputatsioon, pärand, ajalugu, teaduslikud teoreemid, matemaatilised tõestused, suur kunst ja kirjandus (ka digitaalses vormis) kõik see hääbub lõpuks unustusse ja olematusse.” Leonard Koren.
Leian, et kunstnik-kirjaniku Leonard Koreni sõnades on tõde sees. Küll aga on inimestel paratamatult vajadus kõike siin elus raamistikku ja kastidesse suruda, reeglid ja vormid anda. Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele. Energia on jääv.
Loomult on mulle nii sirgjoon kui ka nelja küljega piiratud pind võõras, palju loomuomasemaks pean ringvoolus olevat joont. Ringis saab joon liikuda orgaaniliselt, jäljendades looduses eksisteerivat kaose ja korra vahekorda. Kasutan biomimikri omast mõtestatust, mis ei ole pelgalt vormi otsene kujutamine, vaid pigem protsess ja taju. See kätkeb, endas bioloogilise aine omadustest ja dünaamikast, loodusliku kaose ja korrapära struktuurist inspiratsiooni ammutamist.
Käesolevad teosed on nopped viimaste kuude rändamistelt teele sattunud märkamistest, taju-idudest ja looduslikest fragmentidest. Olen need üleskorjed endale omaselt filtreerinud “keha keelde”. Olgu selleks ajupuude lihvitud pind või orgaaniline eluring, märkan ühenduslülisid, mis näitavad meie osalemist ühises neurovõrgustiku ja biomassi ringlusest.
Regina-Mareta Soonsein (s. 1991) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas 2019. aastal maali erialal, ent viimastel aastatel keskendunud oma loomingus linoollõikele. Tema autoripositsioon hõlmab joone subjektistamist, paine, hävimise ilu, hälbimise, lõhestumise, sisekaemuste ja arhetüüpide temaatikat.
Soonsein on osalenud aktiivselt näituse tegevusest alates aastast 2017, millest viimane oli isikunäitus Vaal galeriis 2023 aasta kevadel. Pälvinud Biafarin Awardi preemia NordArt näitusel, Wiiralti preemia publikulemmiku tiitli, I Land Sound festivali parima lavakujunduse preemia, Eesti Vabagraafikute Ühenduse aasta uue tulija tiitli.
Näitus jääb avatuks kuni 19. septembrini 2023.
28. mai 2023 – august 2023
LOOMINGULISED REAALSUSED – KAREPA – VILLA DOMBROVKA
9. mai 2023 – 22. juuni 2023
KIWA – ROBOTI TEE ON NIHE
Kunstnik Kiwa teoste näitus „Roboti tee on nihe“, mis koosneb sajast vaatajat naelutavast digitaalselt sündinud pildist. Näitusega jätkab Kiwa oma fikseeritud žanritesse ja tehnikatesse mitte-takerduvat kunstnikuteekonda. Midagi sellist pole ta varem teinud.
Kiwa kommenteerib oma teoseid nii: „Sarja idee on ebaküpsuse seisund ja loominguline kujutlusvõime. Maailm, mis pole tardunud ning, kus metamorfoos ja muinasjutt on võimalik. Muundumine on üheltpoolt psühhedeelne kogemus, teisalt taoistlik püsiv muutumine ehk kulgemine. Teistsuguse reaalsuse kogemise seisundid“.
Näituse sisuline seos 2004 aastal ilmunud samanimelise raamatuga on “nihe”:
- selleks, et struktuur saaks iseendast teadlikuks, et masin või tajuv subjekt jõuaks iseenda metatasandile, on vaja ebaloogilist, mitte-eelduspärast liikumist;
- selleks, et midagi muuta, et saada välja ise-masinast, on vaja muuta oma mõtlemist, algoritmi, etteantud töörežiimi;
- selleks, et revolutsioon tuleks, on vaja teadvusnihet;
- selleks, et läbi hammustada keel, milles toimub sisekommunikatsioon, on vaja metatasandit;
- selleks, et saada teadlikuks, on vaja dekonstruktsiooni, väärtushierarhiate ümberpööramist;
- selleks, et näha tähistajate politiseeritust, on vaja dekonstruktsiooni.
- Seda kõike näitus lubab ja teeb.
„Kui suur osa kunstnikest tegeleb tänapäeval posthumanismiga – inimese ja tehnoloogia kokkupuutepunktiga, siis Kiwa tegeleb posthumanoidismiga – mis saab tulnukast tulevikus. Teoste komplekt on liigutavalt mõjus ning tekitab automaatse nihke vaataja näoilmes ja usun, et ka mõtetes,“ kommenteeris näitust Artrovert galerii asutaja Siim Raie.
Kiwa (1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat, kirjastuse ;paranoia asutaja. Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus nimetab Kiwa tõrksaks masinaks, kes nihestab leidmotiive ja -tsitaate. Sidudes anarhia- ja popiprintsiipe, varieeruvad kunstniku kasutatavad väljendusvahendid skulptuurist maalini, performance’ist videoni ja helist tekstini.
2014. aastast on Kiwa vedanud kirjastust ;paranoia, mis annab välja raamatuid, mida ükski teine kirjastus poliitilistel, majanduslikel, esteetilistel jm põhjustel kirjastada ei soovi.
Kiwa on olnud paljude näituste kuraator (alates 1999). Ta on andnud loenguid Eesti Kunstiakadeemias (2006–2018), vedanud helikunstiplatvormi „metabor“ (2001–2004) ja etnograafilist dokumentaalprojekti „Nõukogude hipid“. Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogus ning erakollektsioonides Eestis, Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Ta oli kunstnikupalga saaja aastatel 2017–2019.
6. aprill 2023 – 25. aprill 2023
MIHKEL ILUS – KÄEGA KÕIGEL LÖÖ, JÄTA MAHA KÕIK
Mihkel Ilusa näitus “Käega kõigel löö, jäta maha kõik” räägib igatsusest kevade järele ja sellest, et saaks eemaldada katte autolt või tsiklilt, siduri alla ja gaasi põhja vajutada ning kaugusesse kihutada.
Maaliseerias toob kunstnik paralleeli kunsti ja autode vahele, kuidas mõlemas maailmas kehtivad sarnased universaalsed tõed ja püüdlus ideaali järele. Näitena toob ta stuudio naabri Märdi, kes vormib oma vana Saabi nagu skulptor skulptuuri: „Ta võib terve auto ära lihvida ja uuesti pahtelda lihtsalt selle jaoks, et porikoopa pealt tuua välja ühe sentimeetri külje eendust”.
Seeria juured ulatuvad tagasi Haapsallu aastasse 2016, kus Liisa Kaljula kureeritud näitusel „Suur maalritöö” esitles Ilus poolkaarele loodud maali, mis tol ajal oli inspireeritud Kaarel Kurismaa teostest. Seesama töö liikus kunstnikuga stuudiost stuudiosse, muutes ajaga oma eesmärki; kunstiteosest sai hiljem õhupüssi märklaud. Aastad möödusid kuni sõber Mura tegi Ilusale ettepaneku eksponeerida oma teoseid uunikumide autopoes ning just poolkaarele loodud abstraktne teos sobis loodava seeria lähtepunktiks.
Näitusel murrab Mihkel Ilus müüti iseendast kui valge värviga maalijast, kasutades teostes rohket koloriiti. Seeria pakatab värvidest, mõjudes sama meeli äratavalt, nagu esimesed tärkavad krookused peale pikka talve. Maalimisel on kunstnik kasutanud auto värve ning leida võib teiste seas ka Ferrari punast, Moškvitsi pruuni ja BMW hõbehalli. Nagu ta ise naljatledes lisas: „Need teosed on nagu läbikukkunud maalritööd, iga kord kui proovin teha keretöid kukub välja nagu loodusmaal”.
Mihkel Ilus (s.1987) on Eesti maali- ja installatsiooni kunstnik, kes oma teostesse on põiminud ka etenduskunste ning valge kuubi ja musta kasti vahelisi suhteid. Ilusa loomingut iseloomustab pidev tahe reegleid luua ja lõhkuda ning manipulatsioon meediumiga. Lihtsana näivale teostusele vastandub läbimõeldud ja põhjalik kontseptsioon. Meelis materjalideks on olnud ehitusmaterjalid nagu kipsplaat, puit ning koloriidiks valge erinevad varjundid. Mihkel Ilus on lõpetanud bakalaureusekraadi maali osakonnas Tartu Ülikoolis ja magistrikraadi Vabades Kunstides Eesti Kunstiakadeemias. Viimases on ta olnud aastast 2011 nii külalislektor, meister kui ka õppejõud.
Möödunud sügisel esitles ta koos Marten Eskoga Kanuti gildi saalis installatiivset lavastust „T2”. Soolonäitustega on ta hiljuti üles astunud Tartu Kunstimajas (2019), Hobusepea galeriis (2018) ja Hardalandi kunstikeskuses Norras (2018).
16. veebruar 2023 – 25. märts 2023.
EERO ALEV – SIIS KORRAGA MA NÄEN SIND
Eero Alev (s. 1983) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse kraadiga maali erialal ning magistrikraadiga kaasaegse kunsti õppekaval. Hetkel on ta Eesti Kunstiakadeemia joonistamise ja maalimise õppejõud ning töötab vabakutselise kunstnikuna. Olles tugev traditsioonilistes figuraalse kujutamise meetodites, on tema käekiri realistlik ja ainestik talle ainuomases võtmes. Teoste põhiteemaks on ruum ja inimene, tihti lapsed, erilist tähelepanu on pööratud meeleolule.
Näitus räägib maailmast lapse silmade läbi ja pilgust, mis jälgib last. Ta võib mängida nii enesesse süüvinult, et unustab kõik muu enese ümber. Last sedasi jälgides meenub enda lapsepõlv. Kogemus, mis jääb selja taha ning mida uuesti läbi elada ei saa. Oma lapse vaatlemine on taaskogemise parim alternatiiv, äratades tundmusi, mille sarnaseid mujalt ei leia ning uinunud kihistusi, mille olemasolu ammu ununenud.
Eero Alevi vastvalminud 6 maali kõnelevad, niisiis, lapsepõlve kättesaamatust igatsusest, kuid ka vanema imetlevast ning kartlikust pilgust, mis tunnistab väikese inimese sirgumist. “Siis korraga ma näen sind” näitus tugineb kahel möödunud aastal tehtud fotodel, mis on jäädvustatud Tabasalu koduaias, sõprade juures Haapsalus ja väljasõidul Hiiumaale. Foto annab võimaluse neid hetki säilitada. Läbi-maalimine annab aga kunstnikule juurde teise dimensiooni – võimaluse neis hetkedes pikemalt viibida ning analüüsida enda mõtteid, tundeid, igatsusi ja hirme.
Maaliseeria on mõtteline jätk Eero 2022. aasta EKA magistritööle “Kohtumine tasapinnal”, kus klassikaliste figuuride kõrvale ilmusid spontaansed, visandlikud, laste joonistustest inspireeritud, karakterid. Tasapinnal kohtusid kaks maailma – täiskasvanu teadlik, treenitud ja struktureeritud käsitluslaad ning lapselik, naiivne ja rohmakas käekiri. Nagu magistritöös, on ka “Siis korraga ma näen sind” näitusel värvid maha keeratud monokroomsuse suunas, kuid siiski ühevärvilisust päriselt saavutamata.
Eero Alev on osa võtnud mitmetest grupinäitusest, millest olulisimad Eesti Kunstimuuseumis 2019 aastal Eha Komissarovi kureeritud “Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik”, 2020 Eesti Kunstiakadeemia galeriis duonäitus “Teesklus” koos Brenda Purtsak’iga ning viimane näitus Hobusepea galeriis “Külaline” koos Marleen Suvi ja Brenda Purtsak’uga 2022 suvel.
6. jaanuar 2023 – 11. veebruar 2023.
INGMAR ROOMETS – VARI
Ingmar Roometsa näitus „Vari“ toob vaatajani 11 tööd kahest viimasest aastast.
Ingmar Roomets (1995) on isikupärase naivistliku pilgu ja jõulise ekspressiivse käekirjaga noor kunstnik. 2019. aastal alustas Roomets õpingutega Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase maaliosakonnas. Samal aastal liitus ta Tartu vanalinnas tegutseva Umbra ateljeega ja alustas näitusetegevusega. Alates 2022. aastast on Roomets ka Tartu Kunstnike Liidu liige.
Avanevat näitust ja selle teemat kommenteeris Roomets: ”Vari ei ole hea ega halb, ta on neutraalne ja ta äratatakse üles elus toimuvate sündmustega. Teatud inimesed ja suhted võivad vajutada meie Varju päästikule. Seejärel käivitub meis osa, millest me ei pruukinud varem teadlikud olla. Näitusel olevad teosed võivad esmapilgul mõjuda süngelt ja eemaletõukavalt. Nendest peegelduvad hirm, valu ja läbielamised võivad meid kõiki ootamatult tabada ning selle kontsentreeritud ehedusega võib olla raske silmitsi seista. Samas andmata teostele hinnangut, vaid tunnetades neid neutraalselt ja rahulikult, saab ka vaatlejas alata puhastumise ja vabanemise protsess. Kõik sellel näitusel olevad teosed ongi loodud eesmärgiga transformeerida kogu see vananenud negatiivne, mis meid enam ei kanna ja ei teeni, millekski uueks ning toetavaks.”
8. september 2022 – 26. november 2022. Galerii avanäitus.
OLEV KUMA – ÜLEKANNE
Artrovert Galerii avaväljapanek on kunstnik Olev Kuma (s 1990) näitus „Ülekanne“.
Kuma Eesti Kunstiakadeemia lõputööna valminud seeria „Ülekanne“ koosneb igapäevasele kiirustamisele vastandlikest väga aeglastest kujutistest. Need on äärest ääreni abstraktsed maalid, mis avavad end aegamisi ja loovad sildu alateadlikku kogemusruumi.
Näituse tööd on materiaalse ja unenäolise vahele jääv loor, mis inspireerib ühendust sügavama, argiselt puutumata jääva sisemaailmaga. Vormilt minimalistlikud, distantsilt lausa ühevärvilised meditatiivsed ristkülikud võimaldavad tähendusel sündida vaid kooskõlas vaatleja poolt kaasa toodud sisendiga. Seeläbi räägivad nad iga kord just sellestsamast inimesest, kes parasjagu maali ees peatub, luues tema mõtete ja tunnete jaoks isikliku ja ainulaadse lava. Tähendus sünnib siis, kui maali sisu ja vaatleja sisu kohtuvad.
Olevi tööd on meditatiivsed ja rahustavad ning sobivad hästi tasakaalustama ärevaid aegu.
