fbpx

Investeeringutest: Hiljem on kallim!

RAHA PEITMINE INFLATSIOONI EEST: Galerii Artrovert eestvedaja Siim Raie räägib võimalusest investeerida kunsti. Julgust omades ja õiget nõuannet kuulates võib see otsus hiljem vägagi kasulikuks osutuda. Ka emotsionaalses plaanis.

Siim Raie artikkel avaldati ajalehes KesKus.

 

Veel 18. sajandi Euroopas oli ainus ja vaid privilegeeritutele kättesaadav võimalus kunsti ostmiseks iga-aastane salong või siis tellimustööd. 20. sajandi alguseks oli kunsti müügigalerii levinud nähtus kõigis suuremates pealinnades. 21. sajandi alguseks on kunsti nime all nii on-line’is kui ka off-line’is müügil müriaad visuaalkultuuri. Miks on siiski meie kodude seinad tühjad?

Pikkade sammudega hinnatõus

Esimene kohe pähe tulev lävendibarjäär on ligipääs – nii hinna kui ka füüsilise ja mentaalse kättesaadavuse mõttes.

Esimene neist kõlab enamasti laiskuse vabandusena, sest head Eesti kaasaegset kunsti on võimalik leida ka mõistliku hinnaga. Kes vähegi tahab, leiab seda nii oksjonilt Osta Noort Kunsti, näitustelt kui ka galeriidest. Ja nii nagu ehituses või enamikus muudes valdkondades, kehtib siingi reegel “hiljem on kallim”. Kes ei oleks tahtnud olla Peggy Guggenheim, kes esimesena julges osta 20. sajandi alguse moderniste.

Üldiselt on kunsti hind ja soetamise sagedus seotud heaolu kasvuga ning Eesti kunstiturgki näitab, et meil läheb hästi. Pisut julgust eksperimenteerida tuleb ka kasuks. 2021. aasta kevadoksjonitest alates on elavad kunstnikud teinud hinnahüppeid pikemate sammudega kui surnud klassikud, kuid ega nemadki odavamaks muutu.

Ligipääsetavuse küsimus

Mentaalsel ligipääsetavusel on kaasaegse kunsti vaates mu meelest kaks aspekti. Esiteks, Eesti kunstimaailm on väga kunstiteaduse spetsialisti ja tema keele keskne – näitusi ja kunstimuuseume on palju, kunstielu lausa kihab ning ka vaatajaid ja kriitikuid jätkub, aga keel, mida kasutatakse, on tihti nii keeruline, et tavavaatajal sidet ei teki – ei autori ega teostega. Kõigi mällu jõuavad kahjuks vaid kunstimaailmaga seotud skandaalid, aga teosed ise jäävad tagaplaanile. Vähesed oskavad nimetada oma kaasaegse Eesti kunsti lemmikteost.

Teine aspekt on kaasaegse kunsti musealiseeritus või siis kinnijäämine galeriiruumi. Kui me tahame kunsti näha, siis peame kodust väljuma. Valges kuubis nähtu vaimustab ja toob meid sinna tagasi, aga ei tekita mõttepoegagi, et “midagi sellist võiks mul ka kodus olla”. Mingi osa kunstist oli, on ja jääb näitusekunstiks, aga suur osa võiks jõuda meie ellu – koju, kontorisse, kingituseks.

See toob meid füüsilise ligipääsetavuse juurde. Ärikoolist pärit tõde, et osta saab vaid seda kaupa, mis on letis, kehtib ka kunsti puhul. Galeristi ainsaks konkurendiks on täna kunstnikud ise, sest enamik müüb ise ja otse. Neile, kes tema üles leiavad.

Need potentsiaalsed ostjad, kes aga seda rännakut (nii füüsilist kui ka mõttelist) ette ei võta, leiavad lahenduse oma vajadustele ehitus- või mööblipoes. Kunstiks seda nimetada aga ei saa ja nende toodete väärtuse kasvu ajas pole ka olemas.

Uusarenduse ja kunsti hinnad

Minu galerii loomise põhiliseks ajendiks oli just nimelt selle leti loomine endasugustele kunstisõpradele. Teha ära pool rehkendust nendele, kes tahavad ja otsivad võimalust oma elu mõtestada ja kaunistada kaasaegse kunstiga. Pool rehkendust selles plaanis, et ei pea tervet ilma läbi sõitma ja ise ateljeesid läbi kammima, et midagi kõnetavat ja endale koju sobivat leida. Väike hirm eksida oma valikutes paistab paljude ka juba ostuotsuseni jõudnud inimeste silmis: kas autor ja töö, mida olen ostmas, ikka on väärtuslik, kas see ikka on professionaalne ja kaasaegne kunst?

Galeristi töö just ongi need riskid maandada ja teha mitte ainult maitselisi, vaid ka kontseptuaalseid ning autoritega seotud valikuid. Keegi ju ei taha kodus pärast pildi seinale riputamist kuulda külaliselt küsimust: “Ise tegid vä?”

Ei pea kohe kogujaks hakkama ning Kunilate ja Manitskitega võistlema kippuda. Aga kui kõigil meist oleks kodus kaks-kolm kaasaegse kunsti teost, mille hind ei jää alla uusarenduse ruutmeetri hinnale, siis oleks ka Eesti kunstnikel indu ja baasi maailma vallutada. Paljud neist on sellisel tasemel, mis võimaldaks suuremaid auditooriume köita. Aastaid kehtinud maksiim, et Eesti kunst on kõige kallim Eestis, võiks siis hetkel või teisel murtud saada.

Surnud ja elavad

Nii kevadine kui ka sügisene oksjonihooaeg toovad elavalt välja neil osalejate ja korraldajate eelistused. 2022. aasta kevadoksjonitel oli 71% müügisolevatest töödest surnud kunstnikelt.

Nüüd, pärast Lapini ja Arraku surma, tõusevad need numbrid veelgi. Iseenesest on loogiline, et defitsiit (nemad ju enam juurde ei loo) müüakse enampakkumise korras. Samas võiks ka kaasaegsete kunstnike õiglane hinnatase selguda just sel moel.

Siiski, seda enam vajavad elavad kunstnikud galeriimüüki. Oma kaasaegsete loomingu ostmisel on mitu eelist – kõrvale jäävad autentsuse ja provenientsuse küsimused ning lisaks teosele on võimalik ka autoriga tutvuda. Küsida see levinuim küsimus, millele iga galerist peab iga päev vastama: “Mida kunstnik sellega mõtles?”

Üle ei maksa pingutada

Üldiselt kipumegi kunstiteose analüüsiga üle pingutama. Kunstiost ei pea olema sarnane muude ostuotsustega. Subjektiivsele meeldivusele ja esmaemotsioonile tuleb teadlikult ruumi jätta ja lasta tööl endale mõjuda. Väga ratsionaalselt ja eriti veel turuväärtuse kasvu kalkuleerides ostetud töö ei pruugi koduseinal nii palju rõõmu pakkuda kui emotsionaalselt kõnetav teos.

Puhtalt dekoratiivsuse pärast “sobiva” pildi ostmisega on sama lugu. Kui kunst aastaid hiljem koduseinas on muutunud tapeediks, siis on aeg minna ja otsida midagi, mis kõnetab ning parimal juhul ka provotseerib iga päev vaatama ja mõtlema.

Proto-kuraator Szeemannile kuuluv võrrand kunst = elu = kunst tuleks igas kodus läbi arvutada. Kaasaegse kunsti puudumine võib tähendada ka kaasaegse elu puudumist.